Mis on krooniauk?

Kui vaatame NASA Päikese Dünaamika Vaatluskeskuses (Solar Dynamics Observatory SDO) päikeseenergiat äärmuslikul ultraviolett lainepikkusel 193 või 211 Ångstömi, näeme päikese atmosfääri kuuma väliskihti. Seda päikese välimist kihti nimetatakse krooniks. Päikese magnetväljal on oluline roll nende kujutiste osas, mida me näeme. Nende piltide heledad alad näitavad meile kuuma ja tihedat gaasi, mis jääb päikese pinnale ja mida hoitakse seal magnetvälja poolt. Pimedad ja nii peaaegu tühjana paistvad alad on kohad, kus Päikese magnetväli jõuab kosmoseruumi nii, et need kuumad gaasid võivad lahkuda kosmosesse. Neid piirkondi iseloomustavad palju madalamad temperatuurid ja väiksem tihedus võrreldes neid ümbritsevate aladega ning seetõttu, paistavad nad tumedamana. Krooniaugud ei ole sugugi sõnalises tähenduses augud Päikese pinnal vaid nad paistavad sellisena äärmusliku ultraviolettkiirguse lainepikkusel!

Krooniaugu magnetväli erineb ülejäänud päikesest. Pinnale tagasi pöördumise asemel jäävad need magnetvälja jõujooned avatuks ja venivad kosmoseruumi. Praegu me ei tea veel, kus nad taas ühenduvad. Selle asemel, et hoida kuuma gaasi kokku, põhjustavad need avatud magnetvälja jõujooned kroonis ava ehk krooniaugu, kus päikesetuul võib suurel kiirusel põgeneda ümbritsevasse kosmosesse. Kui krooniauk paikneb maa poole asuva päikeseketta keskpunkti lähedal, voolavad need kuumad gaasid Maa poole kiiremini kui tavaline päikesetuul ja põhjustavad maapinnal geomagnetilisi häireid koos suurema auroralse aktiivsusega. Sõltuvalt krooniaugu suurusest ja asukohast päikesekettal võib oodata rohkem või vähem auroraalset aktiivsust. Suured krooniaugud põhjustavad tihti kiiremat päikesetuult kui väiksemad krooniaugud. Krooniaugud ei ole keskmistel lõunapoolsematel laiuskraadidel tavaliselt virmaliste vaatajate jaoks huvipakkuvad ja põhjustavad ainult aeg-ajalt tingimusi, mille tagajärjeks on geomagnetilised tormid ja virmalised öötaevas.

Krooniaugud võivad Päikesel tekkida igal ajal ja igas kohas. Päikesepooluste krooniaugud on kõige stabiilsemad, eriti päikese miinimumiga seotud aastatel, kuid need mõjutavad meie planeeti harva. Ainult siis, kui need koronaalsed augud kasvavad ja laienevad madalamate laiuskraadide suunas, kogeme mõnikord nendest polaarsetest koronaallavadest tulenevat kiiret päikesetuule voogu. Need laiendused madalamate laiuskraadide suunas võivad mõnikord polaarkoronaalist lahti ühenduda ja muutuda isoleerituks struktuuriks. Krooniaugud püsivad sageli nädalaid või kuid ning aja jooksul muutuvad nende kuju ja suurus. Krooniaugud võivad areneda ka polaarkoronaalsetest aukudest eraldatuna, mis on tavalisem päikese miinimumi eel ja järel.

Kuidas tunnen ära voo, mis tuleb krooniaugust?

Teisiti, kui krooniaine massiline väljavool, jõuab krooniaugust tulenev kiire päikesetuule vool ( coronal hole high speed stream (CH HSS)) kohale aeglaselt, esmalt päikesetuule tiheduse pideva suurenemisega paari tunni jooksul. Selline päikesetuule tiheduse suurenemine on tingitud sellest, et kiirem päikesetuul lükkab kobarasse selle ees liikuvad aeglasemad päikesetuule osakesed. Seda nähtust nimetatakse tihti ka voogude koostoime piirkonnaks (Stream Interaction Region (SIR)) või koos pöörlemise koostoime piirkonnaks (Co-rotating Interaction Region (CIR)) ja see on peaaegu alati seotud interplanetaarse magnetvälja koguvõimsuse (Bt) suurenemisega. Kui see kokkusurutud päikesetuule piir on möödunud Maast, näeme, et päikesetuule kiirus hakkab suurenema, samal ajal kui interplanetaarse magnetvälja koguvõimsus (Bt) ja päikesetuule tiheduse väheneb.

<< Mine eelmisele lehele